Studio 22 põhiprogramm hakkas välja kujunema juba 1970. aastate algul. Erinedes varasemast geomeetrilise kunsti traditsioonist Eestis, sai see impulsse muistsetest kultuuridest, Eesti rahvuslikust ornamendist ja ka Kaug-Ida esteetikast. Rühma loomingus domineeris psühholoogiline aspekt, eesmärgiks sai struktuuridesse ja vormidesse peidetud sõnumi avastamine. Paralleele tegevusele võiks leida traditsioonis, mis Euroopa kultuuris kannab  nime geomantia. 


Vaimse arengu tee vajab sidet kultuuripärandiga. Me võime lähtuda lähiminevikust, vahetult möödunust, ning viimasel juhul on meie ülesandeks süvendada ja laiendada juba avatud võimalusi. Enamikule loojatest on omane just selline tee. On aga võimalus tunduvalt enam vabaneda seotusest oma ajaga, on võimalus tungida aluspõhjani läbi aastasadade ja väljuda ajalistest ning geograafilistest piiridest.


Muistsed targad oskasid lugeda märke loodusest meie ümber. Ja nad säilitasid oma teadmisi samuti märkide keeles. Keeles, mille seaduspärad väljuvad aja ja ruumi piiridest. Keeles, mis saab mõistetavaks meile ikka ja jälle, ilma et vajaks juhendaja abistavat kätt. See taasmõistmine võib saada aluseks kunstiloomingule. Siit saame uued alged ja seaduspärad. Saame objektiivsed lähtepunktid loomingulisele protsessile. 


Lisaks eelnevale on Studio 22 ka liikumine, milles osalejad on leidnud, et kunstiga tegelemine on nende jaoks vahendiks vaimse avanemise ja teadvuse avardamise teekonnal. See on omalaadne eetiline suhe inimese ja kunstiloomingu vahel, mis kaugemas eesmärgis võib anda meile uusi ja senisest erinevaid võimalusi. 


Oma essees „Kadunud kõne“ (Tähendused. Kirjastus Verb 2007) sõnastab Doris Kareva Studio 22 fenomeni järgmiste sõnadega: 

Alles siis, kui teadvustame üksteist, kahekordistub meie jõud ning tähendus, tekib vooluring, topelt üksteist – 22. See on liikumine, milles kunstiga tegelemine saab vahendiks vaimse avanemise teel; erinevate individuaalsete mütoloogiate loomise protsess, mis areneb järjest suurema universaalsuse, üldkehtivuse suunas, tuues üha enam ilmsiks reaalsuse alla peidetud seaduspärasusi, struktuuridesse ja vormidesse kätketud salasõnumit, Kõiksuse kõnetust.