Triinu Soikmets
Kunstnik ja õpetaja, Inimene suure algustähega, Tõnis Vint (1942-2019) oli jõudnud olla kaasteeliseks ja teejuhiks mitmele põlvkonnale kunsti- ja vaimuhuvilistele, kasvades ja kujunedes omaette nähtuseks juba eluajal. Tema kodus toimunud koosviibimistel osalenutest sündinud Studio 22 nimeline rühmitus on jõudnud samuti läbida erinevaid faase ja vorme, säranud, hääbunud, tuhast tõusnud.
Viimase aasta jooksul on rühmitus astunud üles lausa kolme grupinäitusega, millest käesoleva – „Vabaduse struktuur ja poeesia“ – planeerimise juures jõudis ka Tõnis ise osaleda. Seega ei ole tegu kindlasti mälestusnäitusega, küll aga austusavaldusega, mis annab võimaluse Studio 22 hetkel tegutsevale tuumikule omalt poolt meistri teemal sõna sekka öelda. Olgu siis läbi visuaalse ja energeetilise märgikeele või käesoleva loo näol, kus näituse kuraator Riina Grethiel Leppoja ja Studio 22 kauaaegne liige Raini Laide avavad Tõnise pärandi tagamaid.
Eelmise aasta novembris avasite Õpetajate Majas üle aastate uue näituse „TEMET NOSCE ehk tunne iseennast“. Tookord sellest Sirbis kirjutades nimetasin rühmituse grupidünaamikat „heas mõttes sektilaadseks“, Sandra Jõgeva omakorda tituleeris Eesti Ekspressis Tõnise „mõjuvõimsaks guruks“. Kuid tundub, et sõnad „sekt“ ja „guru“ pole siiski päris need terminid, mida te ise kasutaksite. Milline siis tegelikult on teie rühmituse toimimise alus ja mehhanism ja milline oli (on) Tõnise roll selle juures?
Riina Grethiel Leppoja: Minu meelest ei moodustanud Tõnise ümber koondunud inimesed küll kunagi mitte midagi sektilaadset. Kaugel sellest, inimeste läbivool oli alati väga suur ning kõik olid vabad tulema ja minema. Ja mitmete jaoks selgus ju alles aastaid hiljem, kui sügavalt Tõnise õpetus neid puudutanud on. Mäletan Tõnist ütlevat, et on täiesti loomulik teatud faasis end õpetajale vastandada, käia oma teed ning saada iseseisvaks. Alles iseseisvalt mõtleva inimese tõdemus, et keegi on teda isetult suunanud ja sügavama enesetundmise poole juhatanud, on midagi väärt. Enamikul praegusesse Studio 22 tuumikusse kuuluvatel inimestel on seljataga eemaldumise või vastandumise periood, kuid just see teebki meid vabaks Tõnist oma õpetajaks tunnistama. Siiski puudub meil ühtne uskumuste süsteem – Tõnise õpilaste hulgas on alati olnud nii kristlasi, budiste, ateiste kui agnostikuid. Seega on Tõnis Vindi õpetuse sisuks vaimne vabadus. Selles õpetuses leidub nii palju erinevaid kihte ja tahke, et igaüks on saanud välja noppida just selle, mis temaga haakub. Seetõttu on ka igaühe arusaam Tõnise õpetusest teiste omast veidi erinev.
Raini Laide: Tõnis Vindi mõjust või õpetusest saamegi rääkida igaüks vaid enda vaatenurgast, läbi oma kogemusprisma. Tõnis pakkus noortele inimestele väga erilisel moel võimalust arenguks. Tal oli unikaalne oskus suunata noori kunstihuvilisi iseseisvalt kujutavalt kunstiga tegelema, tuua neis esile loominguline potentsiaal. Minu arvates vältis Tõnis Vint ka ise lõplikke sõnastusi selle kohta, mida ta oluliseks pidas. Kõik on ju muutumises. Seega on “sekt” ja “guru” eelpool kirjeldatud kontekstis otsekui tõlkimatud võõrsõnad. Studio 22 rühmituses kohtunud inimesed elavad täna kõik väga erinevat igapäevast elu, meid ei ühenda mingid kindlad tavad, me ei järgi kohustuslikke reegleid ega õpetusi. Ka ei saa kedagi meie rühmitusest välja heita. Meist igaühe jaoks on õpetaja ja õpilase suhe Tõnis Vindiga väga isiklik teema. Studio 22 kujunemisloos ei olnud kunagi eesmärgiks religioossus. Ka ei püüa see genereerida mingit uut maailmavaadet. Just pretensioonitus teebki selle nähtuse ehedaks. Iga stuudio inimese isiklik religioosne taust või kuuluvus on tema isiklik asi. Tõnise enda suhe teispoolsusega – küsimused, mida ta käsitles – on aga igal juhul igavikulised. Kuid igavikku ei pea tingimata üksnes teispoolsusest otsima.
Teie järgmist, Saaremaal toimunud näitust „Universumi laul ehk spontaanne ilmumine“ iseloomustades on muuhulgas viidatud koolkondlikule käsitlusele esteetikast ja eetikast, mida omavahel seob „ilu ja vastutustunde graatsiline tants läbi kõiksusterviku.“ Selline korrelatsioon meenutab antiikseid arusaamu, mille kohaselt inimese tegi ilusaks tema ausa- ja õilsameelsus. Kas see on see, mida siin silmas on peetud või mida see tants siin täpselt kujutab ja tähistab?
Riina Grethiel Leppoja: Tõnise õpetuse väga oluline osa seisnes idees ühendada eetikat ja esteetikat. Jah, mõte on selles, et ilust saab väärtus alles siis, kui selleni jõutakse nii enda kui teiste suhtes ausaks ja heasoovlikuks jäädes. Selline ilu ei ole maneerlikkus, probleemide eest põgenemine ega nende ülevõõpamine, vaid ausa enesevaatluse tulemus – läbiminek oma sisemisest segadusest. Kunsti loomine võib olla keerukas teekond, mis nõuab vastuastumist kaootilistele meeleseisunditele. Koolkondlikult tähendabki eetika seda, et teos ei ole valmis enne, kui sisemised ebakõlad on kas teadliku või alateadliku protsessina tasakaaluks ja harmooniaks muundatud. Sellisel viisil loodud kunst on alati esteetiline ning mõjutab ka vaatajat ja ümbritsevat maailma positiivselt.
Ja siis edasi käesoleva näituse juurde Haus Galeriis, mis räägib korraga vabadusest, struktuurist ja poeesiast ehk loomingu sünnist läbi universumi ees taandunud isiksuse. Kui vaadata neid nimetatud näituseid triloogiana, kas või täheldada mingisugust temaatilist järjepidevust ja arengut või on tegu pigem koha- ja ajaspetsiifiliste kildudega?
Riina Grethiel Leppoja: Kindlasti on siin olemas temaatiline järjepidevus. Kui me üle aastate taas rühmana kokku tulime, sündis kõigepealt näitus, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kelleks keegi vahepeal kasvanud on. Kuna meie rühma dünaamikas on igaühe individuaalne suveräänsus ja terviklikkus austatud ja väärtustatud, siis on kõigil vabadus olla see, kes ta on, ja seda ka eetiliselt ja esteetiliselt väljendada. See oli teise näituse teema. Kolmas näitus võtab aga vaatluse alla erilise aluspõhja, mida loovuse baasina tutvustas meile Tõnis Vint. Selle aluspõhja olemus ulatub väga sügavale nimetamatusesse, kuid ei hõlma üksnes inimese individuaalset mänguruumi, vaid võib erinevatel viisidel peegeldada ka suurema terviku olukorda ning erinevate mõjutegurite omavahelist dünaamikat. Sellest kirjeldamatust olekust ilmuvadki eetikat ja esteetikat ühendavad visuaalsed struktuurid, geomeetrilised kirjad ja ornamendid, samuti iselaadsed omamütoloogilised narratiivid. Oluline on see, et ühine aluspõhi ei võta kelleltki ära isiklikku vabadust ega vastutust. Vastupidi, see vaid lisab üha uusi kihte ja sügavusi, mida on võimalik nii oma loomingus kui elus üldse struktuurselt ja poeetiliselt väljendada.
1883. aastal purskas vulkaan Krakatau Indoneesias nii võimsalt, et 70% saarestikust vajus merre, tekkinud tolm aga värvis taeva pikaks ajaks punaseks, levides nii üle lõuna- kui põhjapooluse. On väidetud, et paljude teiste kunstiteoste on ka Edvard Munch’i kuulus „Karje“ oma vereva fooniga just sellest taevast inspireeritud. Kas ka Tõnist võib võrrelda sel viisil pulbitsenud, plahvatanud ja hääbunud vulkaaniga, kelle kuma jääb veel kauaks taevavõlvil väreledes endast mahajääjaid inspireerima?
Riina Grethiel Leppoja: See on huvitav võrdlus, kuid Tõnise jäetud jälg ei ole minu meelest vulkaaniline kuma, vaid eriliselt helge olek, mille võimuses on tasakaalustada kogu taevaalust. Alatiseks jääb meelde see, kuidas Tõnise tundides esitatud visuaalne materjal kirjeldas justkui teist tegelikkust. Pildid kunstiraamatutes ärkasid ellu ning jutustasid väga mitmekihilisi ja sageli sõnastamatuid lugusid. Kõnelesid erinevate kultuuride ja vanade traditsioonide sakraalse kunsti geomeetrilisi mustrid, sümbolid ja ornamendid, samuti mütoloogiliste ja unenäoliste narratiividega ida ja lääne klassikute teosed. Tõnisel oli väga eriline anne avada uksi mitte ainult inimese enda sisse, kust ta oma loomingulise potentsiaali avastas ja seda kasutama õppis, vaid ka varem elanud meistrite loomingu saladustesse, millele toetumine on alati olnud suureks abiks, kui kellegi sooviks on kunstnikuteel edasi liikuda.
Sirje Helme on Tõnise kunagist Mustamäe korterit nimetanud tabavalt tema „esteetilise universumi üheks planeediks“. Sama võib öelda tema viimase elukoha kohta kesklinnas. Tegu on justkui täiesti iseseisva kunstiteosega – selle gamma on samas võtmes nagu tema mustast tušist küllastunud ja punaste joontega palistatud joonistused; see maailm, millest ta kõneles, selles ta ka elas. Vale oleks öelda, et see on nüüd Tõnisest tühjaks jäänud, kuid küsida võib, kas ja kuidas teda seal alles hoida? Jääb see endiselt tema kaasmõtlejate kogunemispaigaks?
Raini Laide: Tõnise loodud ruumil on oluline ja tugev toime. Inspireeriv, teda ennast peegeldav. Studiol on kavas jätkata näitustega ja kindlasti saame ka omavahel kokku. Me ei ole kunagi olnud igapäevaselt ja tihedalt suhtlev seltskond. Osad Studio liikmed ei ela ka enam Eestis. Kohtumise kohtade mõttes ei ole täna eelistusi ega kokkuleppeid. Selge on see, et Tõnis Vindi mõju kunstile ja kultuuriloole on ammu väljunud tema elukoha piiridest. Kus ja kuidas kultuurilukku jäetud pärand ennast ilmutab, on keeruline prognoosida. Ka muuseumid säilitavad üksnes väliseid märk ja jälgi. See, mis saab kesklinna korterisse loodud ruumist on Tõnise perekonna otsustada.
Küsitles Triinu Soikmets. Intervjuu ilmus lühendatult Postimehes 13.09.19.
https://leht.postimees.ee/6776822/helendava-fooniksi-jalgedes