Tõnis Vindi loengutesse sattusin 1989 aastal, seal hakkasin joonistama-looma ja hiljem sain Stuudio 22 liikmeks. Loengud aitasid mul näha süsteeme maailma kontrastse olemuse taga ja mõista, et meil kõigil on oma märkide keel, mille juured on kaugel minevikus. Ja loomise kaudu saab jälle selles keeles kõneleda.

Mulle meeldib kunsti tegemise juures kõik: kuidas idee peas kuju võtab, värvide ja paberi valimine, joonistamine kui meditatsioon, see, kuidas mitte millestki tekib midagi reaalset ja sõna otseses mõttes enneolematut. Kui ma loon, olen ma mina ise, olen päriselt. See on jumalik tunne, see minu hingamise paus, mis aitab mul omal moel maailma tasakaalustada ja mõtestada. Mulle tundub, et minu sees on palju värve, mis tahaksid maailma paiskuda ja see meditatiivne loomisprotsess aitab mul oma psühhedeelseid värviplahvatusi korrastatud väljadeks vormida. Olgu need siis mandalad või sõled, mustrid, kujundid, mis iganes. Kunagi ei tea, millise kuju see sisekosmos seekord võtab. Kõik on võimalik.