Näitus „TEMET NOSCE ehk tunne iseennast“ on Studio 22 jaoks samm ühise välja taasavastamise poole. See näitus on omamoodi kooskõlaproov, mis võtab arvesse iga osaleja unikaalset eripära, senist teekonda ja individuaalset terviklikkust. Toetudes ühisele aluspõhjale, on eesmärgiks sakraalse ruumi kaasamine oma loomingusse.

Käesoleva näituse pealkirjas sisalduv Temet nosce on ladinakeelne versioon Delfi Apolloni templi kreekakeelsest tervituskirjast gnothi seauton, mis tähendab tõlkes „tunne iseennast“. Apolloni tempel oli ka mõistatusliku Delfi oraakli asupaik ning müütide järgi asus seal omphalos – maailma kese. Sümboolselt tähistas Delfi oraakli külastamine teekonda omaenda sisima olemuseni, kust leiame vastused kõikidele oma küsimustele. Kuulsat Delfi maksiimi „tunne iseennast“ on proovinud tõlgendada mitmed vanakreeka filosoofid ja hilisemad kristliku taustaga mõtlejad, kuid algselt võis see juhis olla pärit vanast Egiptusest. Nimelt asus Luxoris kaheosaline tempel, kus väline osa, mis tähistas inimkeha kui jumalikkuse asupaika, oli avatud kõigile. Seevastu sisemine tempel oli ülisalajane ja sinna lubati vaid neid, kes olid valmis omandama sügavamaid, vaimumaailmast tulevaid teadmisi. Sisemisse templisse sisenejale öeldi: „Inimene, tunne iseennast ja sa hakkad mõistma jumalaid“. Vanadel kreeklastel tähendas see maksiim aga soovitust mitte sõltuda teiste inimeste arvamusest, vaid jääda truuks iseendale ja oma unikaalsele teekonnale. 19. sajandi algul kirjutas Ralph Waldo Emerson selle maksiimiga seoses luuletuse, kus ta ütleb: „Enesetundmine tähendab Jumala tundmist, kes elab igas inimeses“.

Küsides endalt: „Kes ma olen?“, asume teekonnale, mille viljad selle näituse kontekstis avalduvad meie loomingu kaudu. Meie eesmärgiks on jõuda tõeni iseendas – just sellisel määral, nagu see parajasti hoomatav on. Enda olemuse tundma õppimine võib avada nii mõnegi ukse ning juhatada meid maailma/universumi/jumalikkuse sügavama mõistmise poole. Meie taotluseks on luua „endasse vaatamise ruum“, mis toimiks ka vaataja puhul ning tekitaks huvi ja soovi mõista, mida „tunne iseennast“ tema jaoks isiklikult tähendab.

Studio 22 õppemetoodikaks on olnud traditsioonilisest erineva vaatenurga avamine kultuuripärandile. Kõige põhjalikumalt käsitletud teemad kattusid juhendaja Tõnis Vindi eluaegsete huvidega – vanade kultuuride geomeetriline sümboolika, rahvakunsti ornamentika ning Kaug-Ida kunst ja selle filosoofiline aspekt, eriti I Ching. Kujundisüsteeme võrreldi läbi aastatuhandete, otsiti loominguliste tegevuse ajendeid, püüti liita isiklikku kogemust üldkehtivaga. Toimus otsekui väljumine maailmast kuhugi ajatusse kaugusesse, kust pöörati pilk tagasi. Uus objektiivsus ei kujunenud aga mitte visuaalsest kontaktist reaalsusega, vaid reaalsuse alla peidetud seaduspärasuste objektiivsest edasiandmisest. Selleks tuli igaühel leida oma olemusele vastav vormikeel.

Üheks osaks õppeprotsessist oligi indiviidile omase kujundite maailma loomine. Ringi ja ruudu formaati suletud kõige lihtsamatest kujunditest kompositsioonid täienesid iseenesest senini alateadvusesse peidetud kujunditega ja avasid isiksusele temale omase, aga veel tundmatu märkide keele. Geomeetrilised konstruktsioonid töödes olid tihti seotud literatuurse mütoloogilise algega, mis tõi teostesse ka figuratiivseid elemente. Teataval määral toimus otsekui individuaalse mütoloogia loomise protsess, mis arenes järjest suurema üldkehtivuse poole. Eeskujudest sõltumine asendus aja jooksul tervikut rikastava protsessiga ning säilis vaid üleüldine esteetiline kontseptsioon, mis oli tingitud sarnasest maailmanägemusest.

Lisaks eelnevale võib Studio 22 rühmitust käsitleda ka kui liikumist, milles osalejad on leidnud, et kunstiga tegelemine on nende jaoks vahendiks vaimse avanemise teel. See on omalaadne eetiline suhe inimese ja kunstiloomingu vahel, mis kaugemas eesmärgis võib anda meile uusi ja senisest erinevaid võimalusi.