Kui ma Tõnise juurde jõudsin, oli juba hilja. Oli õhtu ja üks ajastu hakkas lõppema. Vist otsisin vastust inimese mõistatusele, oli selline aeg. Vist otsin ikka, kuigi iga päevaga muutub see üha narrimaks.

Ma ei mäleta, millele langes esimene pilk, kuhu ilmus esimene joon, milline oli esimene seos. Kui mäletakski, kas ma ütleks? Lõplik arv tagasipöördumisi siin ja lõpmatu vaimus.

Pole palju vaja, et pilk sõlmiks silmapilkude vahele uusi kujusid, looks olemata värve, et meel otsiks teed, juhtides ja juhatatuna, ning jõuaks parimal juhul takistamatult ammendumatusse.

Siin ta on, nähtav teadus kiresõlmede harutamiseks, ilma kusagil ilmaaegu peatumata, nii pikalt kui saab endast lahti nii nagu vaja on. Suveöö unenägu.

Igal omad sõlmed, mõnel iidvanad, mõnel nagu minul, mõnel ennenägematud.

Nii kaua kui maailm on.

Aga mida ma tean? Kas sedagi. Maailm pole valmis.