Martin Vällik on graafik ja fotokunstnik, kes on õppinud ülikoolis nii füüsikat kui japonoloogiat. Teleskoopkaameraga jäädvustab ta lummavat kuud ja teisi esteetilisi taevanähtusi. Ühendades teaduslikku ja faktidel põhinevat maailmanägemust meid ümbritsevas maailmas leiduva ilu ja teiste sügavate väärtuste esiletoomisega, ütleb Martin enda kohta nii:

Meremehest vanaisa juhatas mu taeva poole. Isa ja ema hoidsid mu taevast. Vend andis hoogu juurde ja ükspäev sain taevaga üheks. Nagu me kõik juba algusest oleme taevast sündinud. Ja seda siis otseselt, mitte sümboolselt või mingis vaimses mõttes, sest ilma tähtede kuumas katlas küpsenud aatomiteta, mis surres laiali paisatakse, et uutes tähtedes ja planeetides taas kokku koguneda, poleks neid, kes seda teada oleks saanud.

Illusioon, hallutsinatsioon,
soovmõtlemine, loogikaviga, mõtteaps.
Inimene ja Universum, ei – Universum.
Tähetolm, planeedid, molekulid, inimene.
Valgus ja vari.